ELYTRIGIA JUNCEA (L.) NEVSKI ON DIPLOID
A Roos, Linda Viljasoo · Proceedings of the Academy of Sciences of the Estonian SSR Biology · 1973
ELYTRIGIA JUNCEA (L.) NEVSKI ON DIPLOID Perekond Agropyron Gaertn.(s.1.) on olnud paljude teadlaste uurimisobjektiks.M. Simonet' (1935) tsütoloogilised ja morfoloogilised uurin- gud näitavad, et Agropyron junceum'is (L.) P. B. võib eristada kahte taksonit: atlantilist (2/г = 28) ja vahemerelist (2лг = 42).1936.aastal eraldas; Nevski (Невский, 1936) alamperekonna Elytrigia Desv.iseseisvaks perekonnaks ja jaotas selle kolmeks sektsiooniks, millel on kokku 12 rida, kusjuures reas Juncea on vaid üks liik E. juncea (L.) Nevski.Liik E. juncea s. 1. on laia areaaliga ning levib Skandinaavia, atlantilise Euroopa, Vahemere ja Musta mere liivastel rannikualadel. A. ja D. Lõve (1948) andsid põhjaatlantilisele tüübile liiginimetuse E. junceifonnis A. et D. Lõve.J. Prokudin (Прокудин, 1954) võttis uurimistöö tulemused kokku ja jaotas rea Juncea kolmeks iseseisvaks liigiks: 1) Vahemere idapoolsetel ja Musta ning Aasovi mere rannikutel levinud E. juncea (L.) Nevski s. str.( Triticum junceum L.), 2) Briti saarte, Loode-Prantsusmaa ja Läänemere liivastel rannikuluidetel levinud E. junceifonnis A. et D. Lõve ning 3) E. mediterranea (Simonet et Guinochet) Prokudin, mis on levinud Vahemere läänepoolsematel aladel.Samas artiklis märgib J. Prokudin, et E. juneceiformis'i ei esine Läänemere rannikualadel NSV Liidu piires, kuigi seda liiki oli H. Mändmets- Lippmaa kogunud Hiiumaalt Tahkuna poolsaarelt juba 1925.aastal ning määranud ta Agropyron junceum'iks (L.) P. B.Tänapäevalon Hiiu-ja Saaremaalt teada üle 15 E. junceiformis'e leiukoha, samuti ei puudu ta Läti ja Leedu rannikutel.